Sissejuhatus OOP-i
Sissejuhatus
Protseduurilises programmeerimises ehk programmeerimises, mida me oleme siiamaani õppinud, on programm jaotatud väiksemateks osadeks - meetoditeks. Meetod töötab kui eraldiseisev programmi osa, mida saab välja kutsuda programmi sees ükskõik millisest kohast. Kui meetod kutsutakse välja, siis programmi täitmine liigub meetodi algusesse. Kui meetod on täidetud, pöördub programm tagasi sinna kohta, kust meetod oli välja kutsutud.
Objektorienteeritud programmeerimises (OOP), nagu ka protseduurilises programmeerimises, püüame me lammutada programmi veel väiksemateks osadeks. OOP-i väiksemad osad on objektid. Igal eraldiseisval objektil on individuaalsed kohutstused: iga objekti sees on kindel hulk informatsiooni (väljad) ning funktsionaalsust (meetodid). Objektorienteeritud programm koosneb mitmetest objektidest, mis ühekoos määravad, kuidas programm töötama hakkab.
OOP eelised
Objektorienteeritud programmeerimisel on mitu eelist:
- OOP võimaldab koodi organiseerida ja strukturiseerida päris-eluliste elementide järgi.
Näiteks õppeinfosüsteemi luues saame luua klassi
Student, mis tähistab tudengit koos vajalike andmetega (nimi, vanus, hinded jne). - See omakorda teeb koodi ka modulaarseks, kuna iga objekt vastutab enda andmete ja käitumise eest ise. Vastutuste üksteisest eraldamine loob selgemalt arusaadavama koodi
- Objekte on võimalik taaskasutada ka mujal, tagades sama käitumise.
- Klassisisesed muudatused ei mõjuta muid programmi osi, kui just ei muudeta viise, kuidas antud klassi objekte kasutatakse
- Vajadusel saab infot objektide sees ka peita ning nende muutmist väliste tegurite poolt raskendada.